Kastmise ja väetamise ABC suvelilledele

Kaasaegsed suvelillede hübriidsordid on aretatud kasvatamiseks väga heades kasvutingimustes, mis eeldab palju valgust, piisavalt soojust, kontrollitud kastmist ja tasakaalustatud väetamist. Hästi hooldatud taim tänab teid rikkaliku õiteiluga.

Järgnevalt mõned lihtsamad näpunäited algajale lillesõbrale ja meeldetuletus kogenud lillekasvatajale:

Kastmiseks ei sobi külm trassi- või kaevuvesi ega ka suvalisest lombist ammutatud vesi. Esimesel juhul tekib taimedel külmašokk, mis põhustab kasvuseisaku, halvemal juhul taim haigestub ja võib hukkuda, Teisel juhul võib suvalise lombi keemiline koostis osutuda taimedele hävitavaks. Kastmisvesi peaks olema nii öelda käesoe ehk 22-30 kraadi.

Kastmiseks ei sobi päikseline keskpäev, kui temperatuur on kõrge ja õhuniiskus liiga madal ning kastmisvesi aurustub kiiresti (välja arvatud juhud, kui taimel on juba närtsimise tunnused, siis tuleb kiiresti veega kasta). Parim kastmisaeg on varahommik või õhtupoolik. Õhtuse kastmise kahjuks räägib asjaolu, et öö jooksul ei jõua muld ja lehepind piisvalt taheneda ning hallitused-mädanikud on kerged tekkima (eriti õrnade ja tiheda lehestikuga taimede puhul ning jahedapoolsete ilmadega)

Võimalusel vältida kastmisvee sattumist õitele ja lehtedele.

Liigset kuiva taluvad vaid väga vähesed suvelilled. Taimi tuleb kasta vastavalt vajadusele. Näiteks on veevajadus suurem tuulise ilmaga ja kõrge temperatuuri korral. Sügisepoole, jaheda ja pilves ilmaga on veevajadus oluliselt väiksem. Sagedamat kastmist vajavad suure lehemassiga taimed, kus aurustusmispind taime kohta on suur, eriti veel kui taim on piiratud juurekavaga anumas. Heaks näiteks on suureleheline hortensia nii amplis kui aiavaasis.

Tegelikult on päris suur vahe, kas taim kasvab avamaal e. peenras või piiratud kasvuruumiga potis/ amplis/ rõdukastis. Avamaal on meie eksimise tagajärjed lihtsalt väiksemad, kui piiratud anumas, kus vajab oluliselt ühtlasemalt vee ja toitainete lisamist.

Tähtis on teada, et liigse väetamise ja vähese veesisalduse korral läheb toitesoolade sisaldus kasvupinnases liialt kõrgeks ja taim jääb kiratsema või hukkub. Ei ole erilist vahet, kas kasutada mineraalset või looduslikku väetist. Oluline on alati enne väetamist kontrollida, et kasvusubstraat oleks niiske.

Väetamisega võib alustada umbes nädal pärast istutamist, kui taim on juurdunud ja suudab toitaineid omastama hakata. Paljasjuursete (ilma mullapallita) taimede väetamisega alustatakse 3–4 nädalal pärast istutamist. Võimaluse korral tuleks kasutada spetsiaalseid suvelilleväetisi, et lilled jaksaksid moodustada rohkesti õiealgmeid ja kestaksid öökülmadeni

Päikese käes ja varjus kasvavatel taimedel on erinev vajadus nii vee kui ka toiteelementide järele. Päikeselembesed, rikkalikult õitsejad on tavaliselt ahnemad. Lisaks võiks petuuniate väetamisel eelistada pisut paremaid väetisi, mis sisaldaksid kergesti omastatavat rauda ja piisavalt kaaliumi, et taim püsiks  haigestumata (kloroos, jahukaste ja hahkhallitus)

Petuunia toitumishäire

Väetamiseks sobivad õitemist soodustavad väetised st väetised, kus on rohkem kaaliumi, fosforit ja mikroelemente. Lämmastikväetistega ei maksa liialdada, nad soodustavad küll lopsakat taimekasvu, kuid vähendavad õitsemist.

Tähtis on istutamisel taimede õige vahekaugus. Piiratud kasvuruumi (amplipott, rõdukast) tiheda istutuse korral  areneb taimede vahel kasvukonkurents. See annab eelise tugevama juurestikuga ja kiirema arenguga sortidele, mis suudavad vett ja toitaineid hõlpsamini omastada.  Nõrgemate taimede kasv pidurdub ja kui aedniku käsi appi ei tule, siis taim hääbub.